On saanud traditsiooniks käia kevaditi Tallinna täiskasvanute gümnaasiumite õpetajatega ühisreisil. Seekordne siht oli Läänemaa, täpsemalt Vormsi saar ja Haapsalu.
Rohuküla sadamast vaid kolmveerandtunnise laevasõidu kaugusel avaneb rannarootsi alade tõeline looduspärl Vormsi saar. Meil oli õnne avastada saart põlise rannarootslase Age Hälvini juhatusel. Tema mitmesse põlvkonda tagasi ulatuvad isiklikud mälestused ja lood tekitasid eriliselt sooja ja inimliku tunde: olgu ajad kuitahes keerulised, saarlaste sitkus aitab neil saatust trotsida ja edasi kesta.
Meie esimene peatus oli Vormsi koolimaja ees. Kooliharidust on siinkandis antud juba 1873. aastast. Praegune kaunis koolimaja avati 1937. aastal. Põhikooli lõpuni saab rahulikult kodusaarel õppida, edasi peab juba valiku tegema, kuhu edasi minna.
Loomulikult käisime ära ka Vormsi kaubamajas ja tegime esimesed sisseostud käsitöökojast. Siinsed naised mõistavad veel näputööd teha. Uhked kurrutatud seelikud ja pastlad, traditsioonilised sitspluusid ja lõputud kindad-sokid, üks uhkem kui teine.
Vormsi pärliks on 14. sajandil ehitatud Püha Olavi kirik koos maailma suurima, enam kui 330 pae- ja liivakivist rõngasristiga kalmistu. Kuigi Vormsit mainitakse ajalooürikutes 1391. aastal, on Vormsi kiriku vanim osa, keskaegne altariruum, ehitatud juba 1270. aastatel, samal ajal Haapsalu Toomkirikuga. Pärimuse järgi oli Vormsi Püha Olavi kiriku rajajaks Taani kuningas. Ainus Taani kuningas, kes teadaolevalt neil aegadel Eestis käis, oli Valdemar II 1219. aastal, seega võib seda aastat lugeda kiriku ehitusaastaks.
Saare uhkuseks ja tänapäevaseks turismimagnetiks on 1864. aastal ehitatud Saxby tuletorn, mis on meie randade vanim Gordoni süsteemi järgi malmosadest monteeritud majakas. Taolisi tuletorne on Eestis olnud kolm, lisaks Vormsile ka Virtsus ja Kihnus.
Kui olime Rumpos ka keha kinnitanud, oli aeg saarelt lahkuda ja võtta suund Haapsalu peale.
Kuurortlinn pakkus meile suvist ilma ja kauneid jalutuskäike õhtusel promenaadil. Kes jaksas, võttis reede hommikul veel lisa ja nautis romantilisi piiskopilossi varemeid, Haapsalu naiste kootud õhkõrna pitsi või astus sisse vastavatud Evald Okase muuseumisse.
Kaunis hetk kestab vaid viivu ja ainus võimalus on see talletada mällu: ühised mälestused aga liidavad ja seovad meid kokku.
Lea Seero
