Pärnu on teadagi suvepealinn ja suve me näha saimegi, mis sest et kalender näitab kevadet. Muidugi ei sõitnud me Pärnusse ainult päikest ja merd vaatama, vaid ikka uusi teadmisi ammutama. Seega tegime esimese peatuse enne Pärnu jõge, et käia ära vanas koolimajas, mis pakkus eluaset Johann Voldemar Jannseni perekonnale.
Sellesse nüüdseks tagasihoidlikusse madalasse puumajja on küllaga põhjust tulla. Siit saab aimu, milline nägi kool välja 19. sajandi keskpaiku. Koolipingist, tahvlist ja arvelauast piisas, et kolme talvega õpetada selgeks kõik eluks vajalik. Õppimine ja õpetamine oli karm töö, aga haridust peeti sedavõrd oluliseks, et kui enam miski muu ei aidanud, siis ei peetud paljuks isa kooli kutsuda, et see lapsele tarkuse vitsaga pähe aitaks.
(Kooli)papa Jannsen on teine põhjus. Tema õpetamise ja harimise haare algas klassitoast ja ulatus Perno Postimehe väljaandmiseni. Haritud inimese silmaring peab olema lai ja ajaleht pajatas kõigest, mis maailmas toimus. Uudised Aafrikast, Ameerikast, Venemaalt ja Euroopast, nende kõrval kohaliku elu tähtsamad sündmused – selle kõigega sai lugeja kursis olla. Lisaks praktilised näpunäited põllumeestele ja lõpetuseks ikka nalja ka.
Kolmas põhjus on muidugi Lydia Koidula. Meil on tunne, justkui teaksime temast juba kõike, aga kas see on ikka nii! See südi naine suutis oma lühikese elu jooksul nii palju korda saata: jah, ta oli luuletaja, aga ka ajakirjanik, näitekirjanik, naiste õiguste eest võitleja, eesti rahva vaimne ärataja, väsimatu abiline oma isale, perekonnale jpm.
Väikesel jalutuskäigul nägime ka Amandus Adamsoni loodud monumenti Lydia Koidula auks. Soome graniit ja Itaalia marmor on kindlasti väärikad materjalid meie Koidulauliku kujutamiseks. Pargi rahus ja kevadtulpide sülemis on ta meid ka täna rõõmustamas.
Rüütli tänava otsas tervitas meid Mati Karmini 2007. aastal loodud papa Jannseni pronkskuju. Tore, et pärnakad oma suurvaime vääriliselt mäletavad ja mälestavad.
22. mail 2025
eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lea Seero
