3.- 6. aprillini viibisid Eesti täiskasvanute gümnaasiumite juhid ja õpetajad õppereisil Taani Kuningriigis.
Pildil nr.1 on meie grupp koos Eesti suursaadiku Märt Volmeriga Eesti Suursaatkonnas Kopenhaagenis.
Esmalt paar huvipakkuvat fakti Taanist. Riigi pindala on 42 394 km2, mis on väiksem kui Eesti pindala (45 339 km2). Rahvastikku on üle 6 miljoni ja ÜRO raporti järgi elavad Taanis kõige õnnelikumad inimesed.
Taani haridussüsteemist rääkis sealne taani- ja norrakeele õpetaja Lea Reitel Høyer (nr.8). Tema oli meie giidiks Kopenhaagenis.
Taanis lähevad lapsed kooli 6.aastaselt. Kodu roll on taanlaste jaoks palju tähtsam kui Eestis, näiteks kuni 11.aastani ei tohi lapsi üksi koju jätta.
Õpetajatel on pikad tööpäevad ja töö on väga pingeline. Erinevalt Eestist vahetavad pedagoogid tihti töökohti, enamasti üle 4-5.a. ühes kohas ei töötata, sest õpetajaamet on raske ja õpilaste tase väga erinev. Ametühingud on neile toeks uute töökohtade leidmisel ja palgataseme säilimisel. Viimane on riigi keskmisest kõrgem. Samas näiteks, kui on vaba mõni õpetaja töökoht 200 km raadiuses, siis õpetaja peab selle vastu võtma või vahetab elukutset.
Õppekäigu jooksul külastasime kahte kooli. Esimene oli nn produktsioonikool Den økologiske produktionsskole (nr.2.-3.) (http://www.ecopro.dk), kus õppisid 15-26.a. noored. Kes olid põhikoolist või gümnaasiumist välja langenud, kas madala enesehinnangu või motivatsioonipuuduse tõttu. Antud kooli sattusid õppima õpilased ainult läbi riikliku omavalitsuse nõustaja suunamise. Selliseid vaheastmekoole on Taanis 80, kus õpib umbes 6000 noort. Nimetatud koolis saavad õppijad ise valida, missuguse projektiga nad liituvad, õpitakse palju eluks vajalikke oskusi. Meile tutvustati heategevusprojekti, kus noored tegelesid meediaga, õppisid looma plakateid ja üleskutseid, mida tuli ka ise jagada. Õpilased näitasid selle projekti raames valminud videofilmi, kus nad külastasid Palestiina pagulaslaagrit. Projekt kestis veel ja õpilased kogusid raha, et aidata palestiina noortel avada laagris oma meediakeskus. Õpetajate eestvedamisel viivad õpilased projekti algusest lõpuni ise läbi. Nii õpitakse end rohkem tundma, paraneb eneseusk ja kasvab julgus edasi minna. Õpperuumid, kus noored toimetasid, olid väikesed ja tagasihoidlikud. Üle tänava asus kooli puutöökoda. Puutööõpetajal käis abiks kaks korda nädalas paar õpipoissi. Need olid õpilased, kes soovisid puutööd edasi õppida ja olid kogenumad ning nad võisid mõnes firmas juba tööl käija. Eriti uhked oldi selle üle, kui nende õpilaste poolt disainitud lillekaste telliti linnale või toole mõnele firmale. Iga õpilasega kaasnes koolile teatud summa ja nende tegevusi jälgisid nõustajad.
Teine kool, mida külastasime, oli täiskasvanute koolituskeskus HF & VUC København Syd (nr.5)(www.kbhsyd.dk), kus õppis lisaks taani noortele palju sisserändajaid. Õpilased said ise valida, missuguseid mooduleid või pakette võtta, kas 1a, 1,5a või 3a.
Enne valiku tegemist, said nad kohtuda õppenõustajaga, kellega koos said oma taseme ja plaanid paika panna. Lühem õppeaeg oli tasuline, pikem ehk täisgümnaasium tasuta. Need, kes õppima asusid, hakkasid riigi poolt õppetoetust saama. Kool asus kesklinnast eemal ja oli suurema liiklussõlme keskel. Ühelt poolt piiras kooli raudtee koos peatusega. Kool ei pidanud palju reklaami tegema. Info oli ainult kooli juures väljas nii bussipeatuses kui rongipeatuses ja enamasti öeldi, et kõige paremini levib kooli sisseastumisreklaam õppurite endi kaudu.
Kui õpilaste arv kasvab planeeritust rohkem, siis võetakse tööle uusi õpetajaid ehk luuakse juurde uusi töökohti. Ruumipuudust aitas leevendada vaguntüüpi majakeste üürimine ehk väliklassid (nr.4).
Peale koolide külastamist oli meil aega tutvuda Kopenhaageni kuningliku raamatukoguga nr.6-7) http://www.kb.dk/en/, jalutada vanalinnas, uudistada Cristiansborgi paleed, Amalienborgi (kuninga)lossi, Raekoda jm. Väike video Kopenhaagenist läbi bussiakna.
