Aasta tagasi, 2017. aasta oktoobris tähistasime ōpetajate päeva, külastades Eesti Vabariigi presidendi kantseleid. Pärast tekkis arutelu, kuidas järgmisel aastal sündmust tähistada ja naljaga pooleks visati ōhku mōte, et vähema kui Euroopa Parlamendiga me ei lepi. Selgub, et soovid tulebki selgelt välja öelda, siis need täituvad. Tänu mitmetele kolleegidele ja eurosaadik Urmas Paetile tähistasimegi 2018. aasta ōpetajate päeva Euroopa Parlamendis Brüsselis.
Kolmapäeva, 3. oktoobri pärastlōunal kogunesime Tallinna lennujaamas. Peatselt selgus, et LOT-i lend Brüsselisse hilineb, aga ōnneks ainult natuke. Kui kuulsime, et Stockholmi lend jäi üldse ära, tänasime ōnne, et LOT otsustas ära jätta selle, mitte meie lennu. Teekond europealinna vōis alata.
Neljapäeva hommikul kohtusime hotelli ees Jana Jalvi Robertsoniga, kommunikatsiooni peadirektoraadi külastuste ja seminaride osakonna Eesti esindajaga, kes meid Euroopa Parlamenti viis. Sisenemine meenutas lennujaama turvanōudeid, kuid dokumenti ei küsitud. Range dokumentatsioon ID-kaardi numbrite ja isikuandmetega oli juba ette saadetud.
Jana tutvustas pōhjalikult Euroopa Parlamenti. Eks me ühtteist teadsime enne ka, aga kordamine on ikka tarkuse ema. Seda enam, et uut ja huvitavat infot saime päris palju. Natuke fakte ka. Euroopa Liidu liikmesriike on 27, kandidaate 5. 1951. aastal hakkasid osad Euroopa riigid tegema majandusalast kootööd ja sellest kōik alguse saigi. Eesti ühines liiduga 2004. aastal, kui laieneti eriti suurearvuliselt - korraga üheksa riiki. Euroopa kodanikke esindab 751 saadikut, Eestist kuus: Urmas Paet, Tunne Kelam, Ivari Padar, Indrek Tarand, Jana Toom ja Kaja Kallase asendusliikmena Igor Gräzin.
Külastasime ka europarlamendi saali. Kaasa vōtsime ühe lause, mida Jana ütles eurosaadikute kohta: ”Kui saadikut kohal ei ole, siis ei tähenda see, et ta tööd ei tee.”. Tōde, mis käib ka ōpetajatöö kohta. Kui ōpetaja parajasti tunde ei anna, siis teeb ta tööd mujal: parandab töid, valmistab tunde ette, kogub materjali, täiendab ennast.
Pärast tähtsa asutuse külastust sukeldusime Brüsseli 20 ja rohkema kraadilisse soojusesse ja päikesesse, tutvudes vaatamisväärsuste ja muuseumitega. Kuna meie hotell asus paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel vanalinnast, siis nii Raekoja plats kui vanalinn jäid alati tee peale ja üle sai see piirkond vaadatud nii päevasel ajal kui tulede valgel. Brüsseli eripäraks on huvitav, natuke romantiline arhitektuur, rōōmsavärvilised majad ja trapetsikujulised tänavanurgad, mida mujal maailmas ei kohta.
Kas sina suudaksid mööda minna Belgia šokolaadi arvukatest pisikestest poodidest, mis nii hästi lōhnavad? Meie ei suutnud. Tore oli poodidesse sisse astuda, sest alati pakuti kandikutelt ka midagi maitsvat.
Ōhtusel teekonnal hotelli nägime ka natuke teiseilmelist Brüsselit. Teele jäid märulipolitsenikud, kes hakkasid laiali ajama rohkearvulist, kuid pealtnäha rahulikku kogunemist ühe kohviku ees. Teiseks üllatasid meid pappkastidest üles laotud ”seinad”, mida päeval polnud, mōni lausa ukseavaga. Selgus, et nende taga magavad inimesed, perekondade-suguvōsade kaupa. Aga nad ei näinud välja nagu tavalised kodutud, olid hästi riides ja tekidki olid ilusad värvilised. Hommikuks olid ”magamistoad” kadunud. Sellised seigad andsid märku, et oleme eriti multikultuurses Euroopa pealinnas.
Niisiis, oleme jälle mōne kogemuse vōrra rikkamad, silmaring laiem ja tuju hea. Aga heatujuline ōpetaja on ju ōpilase parim kaaslane.
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maris Veerus