Kui vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi õpilased Palamusele jõudsid, oli heitlikust kevadest saanud kaunis-karge jõuluaeg. Läbi värske puutumatu lume tegime oma jäljed kirikust mööda koolimaja poole. Sel aastal tähistasime emakeelepäeva, mõeldes Oskar Lutsule ja tema kirjanduspärandile. Just tänavu möödub 130 aastat kirjaniku astumisest Palamuse kihelkonnakooli.
„Vana ja sammaldunud lame maja vahib uudishimulikult meile näkku ja avab oma ukse; kopitanud lehka torkab ninna,“ nii kirjeldab Oskar Luts oma koolimaja, kus ta õppis aastatel 1895-1899.
Jalad lumest puhtaks trampinud, sisenesime koolimajja, täpsemalt köstri korterisse, mis asus koolimaja vasakus tiivas. Ajastutruult sisustatud elamine pakkus toredaid emotsionaalseid hetki: kaunilt kaetud söögilaud, kööki kuivama riputatud pesu, tüdrukute toa lühikesed voodid, milles ennast välja sirutada polnud võimalik. Kõik pitsid ja satsid, ise tehtud ja hoolega sätitud, kõnelesid köstriproua käsitööhuvist.
Seejärel liikusime kooli poolele: mahukas klassiruum, kuhu kõik ära pidid mahtuma, lisaks poiste tuba ja õpetaja kitsuke eluase ning sahver. Klassitoas nägime tarka tahvlit, mida sai vajadusel kahepoolselt kasutada, nägime ka arvutit-arvelauda, millega tänapäeva koolilaps enam toime ei tulegi. Palamuse kool andis väga hea hariduse. Siin õppinud poistest ja tüdrukutest said targad ja eesrindlikud inimesed.
Kuus aastat tagasi ehitati vana koolimaja kõrvale modernne muuseumihoone, mille eesmärgiks on tutvustada kuulsat filmilugu. Kui mõnel ka on jäänud „Kevade“ lugemata, siis filmi on kõik näinud. Suurel ekraanil keris ennast lahti mälestuste vool, kuidas valiti osatäitjad, milliseid trikke ja nippe kasutati suvisel ajal talvestseenide tegemisel, kuidas üleüldse filmimine käis.
Tegevustoas oli võimalik keerutada Tootsi maakera ja otsida vastuseid vahvatele küsimustele.
Küsimus: mis läigib rohkem kui köstri pealagi?
Vastus: Kiire süda pärast ristseid.
Kes aga tahtis ennast füüsiliselt proovile panna, võis proovida seda kõige magusamat jooki „Lati patsi“ kõrgelt sahvririiulilt kätte saada.
Tubased toimingud tehtud, läksime õue. Vaatasime üle jõe ääres lösutava köstri sauna, mille akna vapper Kentuki Lõvi ühe lasuga purustas. Peatusime kiriku juures ja siirdusime apteegi poole. Apteek on ühtlasi ka Oskar Lutsu ja tema kuulsa filmimehest venna Theodor Lutsu kodumaja. Meile jääb järele lehvitama Tauno Kangro pronksi valatud uljas Lible, kes istub kauni paisjärve kaldal ja hoiab ikka Paunvere asjadel silma peal.
14. märts 2025
Lea Seero