Kevaditi on saanud tavaks sõita Kurgjale, nii ka sel aastal külastasid meie kooli õpilased-õpetajad C. R. Jakobsoni talumuuseumi.
Buss pargitud, võis juba üle Pärnu veskitammi näha kaht triibuseelikutes perenaist, kes olid meid tervitama tulnud. Jagunesime kahte rühma, et paremini kuulda-näha, mis sealmail tehtud ja praegugi tegemisel on. Töötab ju talumuuseum Jakobsoni vaimus edasi, et hoida ja kanda põllupidamise kultuuri ka tuleviku tarbeks.
Kes ootas toekat rehielamut, jäi pika ninaga, sest Jakobsoni kavandatud elumaja on pigem loss ehk häärber, nagu ta ise tavatses öelda. Kahjuks jäi puitpitsiline lõpptulemus peremehel endal nägemata, sest 41-aastasena suri eesti ärkamisaja suurmees oma talu saunas kopsupõletikku.
Näidistalu rõõmustas ja vaimustas linnanoori lilleilu ja loomadega. Kes tõttas hobukopli juurde, kes lehmi ja lambaid pildistama või hoopiski jänestele värsket rohtu kitkuma. Ka oli neil, kes käe külge julgesid panna, võimalus kaevust vett pumbata või käsikivi ringi ajada.
Carl Robert Jakobson oli unistaja, kelle vaimusilmas võis eesti talumees oskusliku talupidajana jõukaks saada. Aga rikkus polnud tema jaoks ainult käega katsutav vara, vaid ka vaimusuurus. Just laste harimine pidi tooma helgema tuleviku, mille tarvis Jakobson aabitsa kirjutas. Muidugi oli oluline Sakala väljaandmine ja isamaaliste asjadega pidi ju ka tegelema – nii ei olnudki aega iseendale mõelda. Ühesõnaga: rööprähkeja, nii võiksime Jakobsoni kohta öelda tänapäeval.
Fotod ja tekst õp. Lea Seero
7. mail 2024 Kurgjal