Taas on sügis toonud meie kooli uusi õppureid, kellel on põhjust vaadata vanalinna teise pilguga - siitkaudu kulgeb nüüdsest nende koolitee.
28. septembril kogunes kooli ette seltskond 11. klasside õpilasi, et minna avastama oma kooli lähiümbrust.
Teated kohast, kus asub praegu meie kool, ulatuvad 13. sajandisse. Taani kuningas Erik IV sai ilmutuse, mille järgi pidi ta oma pattude lunastamiseks rajama peaingel Miikaeli auks kloostri kohta, kus ka südasuvel lund võiks leida.
Klooster suleti 1629. aastal ja 1631 asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kloostri aladele poeglaste gümnaasiumi. Kui toonane Tallinna raad oleks oleks Eestimaa rüütelkonnaga kloostrihoonete pärast vähem tülitsenud, oleks võinud Tallinn saada ülikoolilinnaks. Selle au sai endale aga Tartu, kuhu 1632.aastal rajati Academia Gustaviana.
Paljudele oli üllatuseks, et kooli vahetus läheduses asub Tallinna Issanda Muutmise peakirik, kuhu saime ka sisse kiigata.
Püha Miikaeli kloostrikirik pühitseti 1732. aastal õigeusu Issanda Muutmise kirikuks. Silmailu pakuvad tänini kuulsa meistri Ivan Zarudnõi käe all valminud ikonostaas ja kohalike kunstnike maalitud “rääkivad” seinatahvlid.
Skulptor Amandus Adamson on valmistanud 1919. aastal enamlaste poolt mõrvatud õigeusu kiriku juhile pühamärterpiiskop Platonile kivisakofaagi, mis paigaldati 1931. aastal kirikusse ja on tõenäoliselt ainus kirikusse matmine XX sajandil. Kiriku ette on asetatud A. Adamsoni käe all valminud pronksist Platoni büst.
Kuna kool asub linnamüüri ääres, siis oli põhjust tutvuda lähemalt ka sellega. Tiina Mägi tervitas meid lahkelt Kodulinna Majas, rääkides, kuidas kodulinna liikumine 70ndatel alguse sai, ja juhatas meid ka linnamüüri alla.
Tornide väljaku laval olles oli vahva mõelda, et sama kohta olime juba maa all külastanud.
Veel jõudsime kiigata nn keraamikatorni, kus igapäevaselt tegutsevad kunstnikud ja samas ka müüvad oma loomingut. Lillefestivali ajast torni ette jäänud maitsetaimede peenralt saime meiegi kimbukese melissi korjata, et hiljem teetassi taga muljeid jagada.
Kiiremad jõudsid ka linnamüüril ära käia, aga siis lõppes meie tunniaeg ja edasi võib juba igaüks ise internetis surfata ja töölehte täita, et nähtu ka kirjalikult paberile vormistada.
Jõudsime läbi käia kõige lühema kooliteevariandi. Igaühel on võimalus valida oma rada ja mõelda sellele, et iga kivi, millele astuda, võiks jutustada oma põnevat lugu.