Iga uus koolisügis viib 12. klasside õpilased A.H. Tammsaare sünnipaika, mida me kutsume kirjaniku suurteose „Tõe ja õiguse“ järgi Vargamäeks. See on meie kooli ammune traditsioon, mis on aastatega sisu juurde saanud.
Seekordsel väljasõidul tegime esimese peatuse Jüri kiriku juures. Kirikuaeda ehib 1989. aastal püstitatud mälestusmärk eestikeelsele piiblile ja Jüri kiriku õpetajale Anton Thor Hellele, kes suurteose põhjaeesti keelde tõlkis, ühtlustades sellega kirjakeelt.
Järgmine peatus sai tehtud Albu, nüüd juba endise vallamaja ees, kuhu tänulik kodukülarahvas 1936. aastal armastatud kirjanikule ausamba püstitas. Skulptor Fredi Sannamees on monumendi jalamil kujutanud stseene „Tõest ja õigusest“, aga graniitsamba tipus kõrgub kirjaniku pronksbüst. Vallamaja juurest sõitsime edasi Järva-Madise kirikusse, mida meile lahkelt näidati ja tutvustati.
Kirikus käidud, asusime teele Vargamäele. Sedakorda läbi sügisese Kodru raba. Ilm innustas ja loodus meelitas, neli kilomeetrit möödusid märkamatult. Mis viga astuda mööda kuiva laudteed, pole hirmu ära eksida ega jalgupidi sohu vajuda. Ümberringi lummavad rabavaated, sügisandidega palistatud tee: ikka seened ja jõhvikad, jõhvikad ja seened.
Ees ootas Vargamäe, kus meid juba pikisilmi oodati. Nüüd sai igaüks vaadata ja tunda, mis see talu ja talupidamine on. Kui raske on ämber, mida Krõõt ja Mari igapäevaselt sauna juurest mäkke pidid tassima, ja nii mitu korda päevas. Kui kõrge on lävepakk, millest ikka ja jälle üle tuli astuda, mis teha, ega sigu saa tuppa lasta.
Päeva peale olid juba kõhud tühjaks läinud, seega tuli teha väike piknik enne koduteele asumist. Bussiaknast sai veel üle vaadatud, kus elas Oru Pearu, kus Hundipalu Tiit või Kassiaru Jaska. Ehk on nüüd selgem romaanis kujutatu, oma silm pidavat ju kuningas olema.