15. märtsil toimus meie kooli tublidele õppijatele väljasõit Tartusse Eesti Rahva Muuseumi. Sellest võttis osa viiskümmend inimest. Õpetajatest olid meiega kaasas Tiina Vibo, Indrek Makki ja Irmela Kangro. Väljasõit algas kell 8.30 Nunne tänava parklast. ERMi jõudsime kella üheteistkümne paiku. Kui me bussist väljusime, rääkis õpetaja Indrek Makki meile veidi Raadi mõisast.
Pärast seda läksime ERMi. Meie grupp jagunes kaheks. Üks grupp sai ühe giidi, teine teise. Meie giidiks sai Linda Viller, kes ütles end rahvuselt lätlane olevat.
Esmalt viis giid meid tutvuma näitusega „Uurali kaja“. See oli tohutult põnev ja pakkus palju häid emotsioone. Too näitus tutvustas soome-ugri rahvaid ning nende eluviisi ja kombeid. Kõige huvitavam oli see, et kõikide sealsete eksponaatide juurde oli lisatud ka heli ja liikumine, just täpselt nõnda, nagu kõigele sellele iseloomulik oli. See pani mind ennast tundma, justkui oleksin ma sel päeval viibinud täpselt tolles kauges ajas, mida meile tutvustati.
Minu jaoks oli väga huvitav komi rahvaste tare. Sain teada, et see rahvas pidi olema üsna külalislahke. Saami rahvaste juures rääkis giid meile ühe legendi seoses tuultega. Iga rahva juures peatusime mõne minuti ja giid andis lühikese ülevaate sellest rahvast ning tema tavadest ning saime sel ajal vaadata ka pilte ja lugeda teksti. Kui olime jõudnud kõikide soome-ugri rahvastega tutvuda, juhtis giid meid „Uurali kaja“ näituse ruumist välja. Väljapääsuga oli seal nõnda, et selleks, et külastajad saaksid ust avada, tuli tunda iga rahva juures olnud kindlaid märke. Kuna giid meile sealviibimise ajal aga ei öelnud, et peame need märgid meelde jätma, et hiljem nende abil ise välja saaksime, pidi ta ise meile ukse avama ja see etapp jäi meil seetõttu vahele.
Pärast seda läksime teise ruumi, kus olid eksponaadid ajateljena reastatud. Peatusime lühikest aega iga ajalooperioodi juures. Kui olime jõudnud mõlemad eksponaatide read läbi käia, andis giid meile voli veidi aega ka ise, omapäi, muuseumis ringi vaadata ning põhjalikumalt süveneda sellesse, mis tundus huvipakkuvam olevat.
Tuleb tunnistada, et see aeg, mil saime ise muuseumis ringi vaadata, oli suhteliselt lühike, vähemalt minu jaoks, kuna leian, et taolises kohas peaks olema rohkem aega, et kõike põhjalikult vaadelda ja uurida.
Enne ärasõitu läksime kohvikusse, kus meile söögiks kalasuppi ja kooki ning joogiks kohvi ja morssi pakuti.
Ma ei saa jätta mainimata, et lahkuda nii inspireerivast kohast oli minu jaoks üsna kurb ja raske, ent mul oli hea meel, et mu unistus Eesti Rahva Muuseumi külastamisest oli täitunud.
See väljasõit oli tõeliselt huvitav ja sealsed kogemused meeliülendavad. Suur-suur tänu meie kooli juhtkonnale selle järjekordse toreda ürituse korraldamise eest!
Kerttu-Kaisa Viik
10D
